"See on selle poolest tore ala, et sa ei pea tegelema haigete loomadega. Sinu tööks on tervelt märalt kätte saada terve varss ja see on alati nii emotsionaalne sündmus", ütleb Ulrika. Emotsioon nii hobuse omaniku kui loomaarsti jaoks.

Tööd alustas Ulrika juba 2004. aastal, mil kõrgtasemel hobusekasvatus oli Eestis juba täie hooga arenemas. Samal ajal algas ka laialdasem hobuste kunstlik seemendamine külmutatud spermaga, sest taheti saada varssu kindlatelt täkkudelt. Selle ala asjatundjaid sel ajal Eestis nappis, nii õnnestuski Ulrikal ennast Utrehti Ülikooli juures täiendada. Samuti on Ulrika end täiendanud Belgia suurimas embüro siirdamisele spetsialiseerunud hobukliinikus Joris Brabanderi käe all. Lisaks enda loetud ja otsitud materjalid ja seminarid.

"Loomulikult tahaks ennast pidevalt täiendada ja konverentsidel käia, aga kuna keskmiselt on kulutused 1000 euro ringis, siis seab see teatud piirid," on Ulrikal kahju.

2008. aastal astus Ulrika EMU-s doktorantuuri, teemaks mära emaka sisekeskkonna muutused. Aastast 2009. peab ta ka 6. kursusele loenguid varssade haigustest, hobuste sigimisest ja annab vahel seemenduspraktikume. Tema ettekannet sai kuulata ka äsja lõppenud Veterinaarmeditsiini konverentsil

Oma igapäevast tööd teeb Ulrika hooajal põhiliselt Jõgevamaal Tooma Hobusekasvanduses, võimaluse korral teenindab kliente ka väljasõitudel terves Eestis.

Tööpäev algab kell 8 hommikul või varem ja lõpeb pahatihti ühe-kahe ajal öösel. "See on väga rutiinne ja kohusetunnet nõudev töö. On vaja rutiinset kontrolli kõigi märade üle, sest ajafaktor on märade tiinestumisel olulisima kaaluga." Keskmiselt seemendab Ulrika külmutatud spermaga 40-50 mära aastas. Kokku tehakse Eestis aastas ligemale 200 kunstlikku seemendust külmutatud ja värske spermaga, ülejäänud varsad sünnivad ilma loomulikul moel.

"Kunstlik seemendus külmutatud spermaga on omaniku jaoks ikkagi luksusteenus. Üks hea importtäku spermadoos maksab sõltuvalt tõust keskmiselt 500-3000 eurot, kuid on olemas ka 100 000 krooni maksvaid spermasid. Hinna suhtes tehakse mära- ja täkuomaniku vahel erinevaid kokkuleppeid, vahel lisandub tiinestumise- või varsamaks" teab arst hindu.

Ka on täku sperma kapriisne - sulatatud sperma säilib mära emakas ovulatsiooni oodates kuni 12 tundi pärast sulatamist ja seemendamist, värske säilitab elujõu 48 tundi. Seega peab kiirustama.

EAS-i rahadega õnnestus Ulrikal soetada endale nii ultraheli- kui hapnikuaparaat, mis on ta töös hädavajalikud. "Eesti hobusekasvatajad on äärmiselt tublid, ei jää kunagi loomaarstile võlgu. Siin on tähtsad ka inimestevahelised suhted ja emotsioonid, sest hobune on ikkagi lemmikloom ja temasse suhtutakse teistmoodi kui näiteks lehma. Hobusekasvatajad tahaksid sinus näha pigem teenindajat kui spetsialisti."

Sel sügisel lahvatanud "hobuskandaali" kohta arvab Ulrika, et loomakliinikus või veterinaarpraksises peab valitsema tasakaal kolme osapoole vahel: loomaarstid, patsiendid ja abimeeskond. Suurloomakliiniku ja ka teiste hobuseravi praksiste probleem Eestis on vähene patisentide arv. Et hobuseid on vähe, ei jätkuks meie kliinikutele kunagi niipalju tööd kui Soomes või Taanis. Teine probleem on see, kas omanikud eelistavad hobuse transporti või ootavad loomaarstilt koduvisiiti. Kõik paneb paika ka teenuse ja hobuste hind, inimeste võimalused jne.

Suurloomakliinikut on kindlasti vaja, see võiks asuda ka Põhja-Eestis, kuid Tartus on selle mõte ka tudengite väljaõpe. Teatud keerukuseastmega operatsioone ei hakata Eesti kunagi n.ö. ööpäevase valveolekuga tegema. Ka mõningaid humaanmeditsiini keerulisi operatsioone ei tehta Eestis, kuna neid esineb meie väikese rahvaarvu tõttu piisavalt harva, et oleks olemas kvalifikatsioon ja tehnoloogia valmisolek.

Loomaarstid, kes suudavad nii hobuseid ravida kui tudengeid õpetada, on meil olemas. Nüüd sõltub kliiniku töö sellest, kui paindlik ja unikaalne töökorraldus suudetakse välja mõelda just Eesti olude jaoks.

Koos juristist abikaasa Tõnuga loodi 2009 aastal osaühing Varsaaru, kus praktilist tööd teeb Ulrika ja Tõnu toetab majanduslikes ja juriidilistes küsimustes. "Tõnu on väga vapper, ei karda enam üldse hobuseid," kiidab dr Tuppits oma abikaasat.

Dimela soovib Varsaarule edukaid aastaid!

Miks Sinust loomaarst sai?
Ega ma enne kolmandat kursust selle ameti vastu õiget huvi ei tundnudki. Oli üks aasta õpinguid, siis tuli kaks aastat sõjaväge ja alles pärast armeed tekkis õige tunne, et see on just minu eriala. Siiamaani pole kahetsenud!

Kuidas Sul tekkis mõte loomakliinik asutada?
Olen ise Valgast pärit ja pärast EPA lõpetamist 1993. aastal tundus nii loomulikuna siin loomakliinik avada. Oli uute firmade tekkimise aeg. Me tulime Valka koos Ants Jauramiga, kellega 5 aastat ühel kursusel käisime, kuid tema läks järgmisel aastal Tallinnasse. Praegu töötab ta Tallinna Vet laboris viroloogia osakonna juhatajana. Enne meid töötas meie praegustes ruumides üks vana velsker, kes läks siis just pensionile. Kui asi võimalikuks osutus, ostsin pangalaenuga need ruumid ära ja nüüd on mul 189 m2 oma pinda. Praegu töötab lisaks minule ka teine loomaarst Tiina Tootma, velsker Liisi Valgre on peamiselt kaupluses ja assisteerib mind kliinikus. Samuti töötab meil kliinikuabiline Peteris Hommik, kes abistab mind peamiselt suurloomavisiitidel ja teeb ka vajalikke abitöid alates lume lükkamisest kuni pirnivahetuseni.

Kuidas algusaastatel töö välja nägi?
Siis oli suurloomapool peamine. Valgas oli 60 lehma, millest tänaseks on alles jäänud kolm vinget vanadaami, kes veel loobuda ei taha. Eriti kasside ravimine tundus mõttetu tegevusena, sest "kas kassipoegadest siis puudus on!" Selline suhtumine on tänaseks küll muutunud.

Tegutsed ka vallaarstina?
Jah, olen Karula, Taheva ja Valga linna volitatud loomaarst. 90ndate 200st loomapidajast on alles 110. Meie kandis on palju lihaveiseid, kelle omanikeks on puidu- või hotelliärimehed, kes saavad nii keskkonna, ääremaa kui muid toetusi, liha eest makstav hind tuleb pealekauba. Need on 200…300-pealised karjad. Väiksemaid tegijaid on ka. Minu piirkonnas on aga ka üks Eestis ainulaadne rotifarm, kus on põhikarjas 1200 rotti ja 300 hiirt, kes kindlustavad Tallinna ja Riia loomaaedu vajaliku toiduga. On ka tšintšiljafarme. Kõige suurem piimakari minu piirkonnas on Küüniniidu talu 100 lehmaga.
Sellest aastast jõustus seadus, kus vallaarst ei väljasta enam eluslooma veterinaartõendeid. Seda võib nüüd teha looma omanik või lihakombinaadi autojuht, kes looma järele tuleb. See on absurdne süsteem, mis paneb ohtu aastakümnepikkuse töö, et hoida maad taudidevaba. Näiteks Inglismaa viimane suu- ja sõrataudi puhang tekkiski sellest, et haigeid loomi transporditi loomaarsti teadmata ühest kohast teise. Suuremates vallaarsti piirkondades moodustas see ka küllalt suure osa arsti sissetulekust. Mind see materiaalselt väga ei puuduta, kuna mu piirkond on nagunii väike.

Kuidas oled rahul loomaarsti positsiooniga tänases päevas?
Meie loomaarst ei väärtusta ennast ja oma tööd. Paljud väga head loomaarstid on seemendamisega oma käe nii ära rapsinud, et õiget tööd enam teha ei saagi. Teised õigustavad oma visiiditasusid, et tegelikult ma ise ei maksa midagi, aga ravimid on kallid. Justkui häbi oleks oma töö eest raha küsida! Iga autoremondi töökoda teeb seda märksa paremini! Kes on viis aastat veterinaariat õppinud, peaks julgema palka küsida. Praegustel kriisiaegadel on vale hindu langetada. Nagu üks majandusteadlane väitis, saavad kriis hindu tõsta ainult need, kes seni on olnud alarahastatud. Tehkem siis seda! Hindu alandada saavad vaid need, kes pole headel aegadel end koolitanud või investeerinud kliiniku sisseseadesse.

Konkurente Sul polegi?
On ikka. Läti Valkas tegutseb ka üks loomakliinik, aga seal on hinnad palju madalamad. Olen püüdnud temaga hindade osas kokku leppida, aga vastus on, et "dengi mne ne interessujet!" See arst käib Inglismaale asendusarstiks, kus tema päevaraha on 200£. Sellisel juhul võib tõesti endale olematuid hindu lubada, kuid minul tuleb kogu kliiniku eest hoolitseda ja inimestele palka maksta.

Kuulud ELÜ juhatusse. Milles näed seal oma ülesandeid?
Minu osa on peamiselt http://www.vet.ee/ arendamine. Tahame, et vet.ee oleks loomaarstide aktiivne suhtluskoht ja kus ilmuksid pidevalt ka erialased artiklid. Oleme sinna üles pannud ELR aastakäigud ja unistus on, et avalikuks saaksid ka aastale 1925-40 ilmunud numbrid. Kodulehe külastatavus on eelmise aasta novembrist oluliselt suurenenud, kolme kuuga oleme saanud enam kui 14 000 külastust. Seda kasutavad nii tegevloomaarstid kui tudengid. Aga uued juhatuse valimised on tulemas 14. märtsil, eks siis näeb, kuidas edasi läheb.

Oled ennast ise väga palju täiendanud-koolitanud. Eelmisest aastast on Sul kaustas kümmekond tunnistust. Mis see Sulle annab?
Leian, et loomaarst peabki end pidevalt koolitama. Kuigi meie kliinikus väga keerulisi protseduure teha ei saa, on ometi oluline, et ma suudaksin õiget diagnoosi panna ja vajadusel looma edasi spetsialisti juurde suunata, kui tarvis. Mina ei häbene seda teha.
Koolitustel käimisel on meil välja kujunenud selline mõnus kamp, kellega koos ennast harime. Sellised väliskoolitused on ka väga head stressimaandajad, sest katsume ikka endale jätta päev-paar ka kohaliku eluga tutvumiseks. Väga vahva oli sügisene Iirimaa konverents, kus sõitsime renditud autoga peaaegu 1000 km maha. Järgmine väljasõit toimub juba aprilli lõpus, kui sõidame Brnosse eksootiliste loomade pehmete kudede kirurgia konverentsile.

Mida Sulle vabal ajal meeldib teha?
Käin kalal või loodust pildistamas. Ujumas käin maist septembrini välja, kuna meie kandis on palju ilusaid järvekesi. Viimane lõbus hobi on Põhja-Läti avastamine. Siis on alati hea meel, et elan Eestis, sest seal on külaelu palju mahajäänum kui meil.

Mõni lõbus lugu Sinu praksisest?
See oli päris mitu aastat tagasi, kui memm ja taat tulid minu juurde murega, et nende kanamunade koored on väga hapraks muutunud. Samal ajal näidati aga teles reklaami, kus muna pandi Blend a Medi lahusesse. Eks nad olidki seda siis terve kasti ostnud ja kanadele sisse söötnud, aga nagu taat kinnitas, et "Es mõju midagi".

Kas Sinu võõrapärane nimi ja välimus vihjab, et Sul pole Eesti juured?
Sündisin 1961. aastal Valgevenes, sest minu isa oli sõjaväelane ning pärit hoopis Ukrainast. Mu ema on valgevenelanna, naine on leedulanna ja lapsed eestlased. Kui ma 1975. aastal Eestisse tulin, et osanud ma eesti keelt üldse ja seepärast läksin Viljandis vene kooli. Küll aga lõpetasin eestikeelse muusikakooli. Minu arvates on häbi elada maal, kui sa selle keelt ei oska.

Mis aastal Sa EPA lõpetasid?
Lõpetasin 1983. aastal loomaarstiteaduskonna vene osakonna. Tollastest koolikaaslastest on veel Laszlo Banyasz tegevloomaarst, ülejäänud on riigitööl või erialast loobunud.

Tegutsed 2004. aastast osaühinguna Keila Kentaur. Kuidas Sa toime tuled?
Kuna tegutsen üksi, siis võivad väljakutsed saabuda iga kell. See tähendab, et autol peab kogu aeg paak täis olema ja täiskomplekt ravimeid ja instrumente autos valmis. Kunagi ei tea ju ette, mida vaja võib minna. See tähendab tegelikult üleliigseid investeeringuid, sest tagavarad peavad olema üsna suured.

Mida pead loomaarstitöös kõige tähtsamaks?
Usaldus peab olema ja teenus peab olema tellijale taskukohane. Mõtlesin, et praegu on põllumehel rasked ajad, ehk peaks isegi veidi teenuse hindu langetama. Väga tähtis on ka kliendiga usalduslike suhete hoidmine. Hea kontakti lood, kui helistad pärast ravi kliendile tagasi ja küsid, kuidas loom ennast tunneb. Ja õnne peab loomaarstil ka olema - 25 aastat töötamist annab professionaalse kindlustunde, kuid ilma vedamiseta häid tulemusi ei saa.
Lisaks loomade ravimisele on loomaarsti ülesandeks ka loomakasvatuskultuuri propageerimine. Kuigi meie töö on tihti must ja lõhnab halvasti, peab nii arst, lüpsja kui talitajad olema alati puhtalt riides. Olen selles suhtes suur esteet ja ka teiste vastu nõudlik. Laudakultuur algab sellest, kui lüpsja saab iga kord puhtad riided selga tõmmata.

Kuidas näed veterinaaria tulevikku?
Arvan, et ka suurloomaarstid peaksid rohkem spetsialiseeruma. Näiteks 90% minu ajast kulub günekoloogilistele probleemidele. Mulle meeldib ka seemendada. See on väga oluline töölõik, sest sellest oleneb, kas 9 kuu pärast laudast piima saadakse või mitte. Samas ei värgi ma enam üldse sõrgu, see töö jäägu teistele spetsialistidele.

Millisena näed oma tööd vet. inspektorina?
Vet. inspektor on riikliku järelvalve teostaja. Minu piirkond on aga nii lai, et ei jõua päris kõigel silma peal hoida. Samas saab võrrelda seda liikluspolitsei tööga - ega igal külateel ka inspektorid kogu aeg ei passi. Siiski arvan, et minu piirkond on kontrolli all.

Kas Sulle ollakse praegu teenuste eest ka võlgu?
Jah, ikka tuleb vahel kauem raha oodata. Aga ma ei ole kunagi ka võlgniku juurde visiiti tegemata jätnud, sest ega lehm ei ole süüdi, et omanikul on arved maksmata!

Kuidas ennast nii heas vormis hoiad?
Loomaarst peab olema füüsiliselt väga tugev ja vastupidav, sest mõned poegimised nõuavad pikka ja rasket pingutust. Alles nädal tagasi nägin kurja vaeva, et ühelt mullikalt tagaseisus siiami kaksikuid kätte saada. Sellepärast käin regulaarselt jõusaalis ja ujumas.

Ferax Haiba juhataja ja omanik Kuldar Paju:
Mina teen Vladimiriga juba 1993. aastast koostööd ja pole pidanud seda kordagi kahetsema. Tema on selline loomaarst, kes looma peale ka mõtleb, mitte ainult enda heaolule. Erimeelsusi on muidugi olnud, aga need on kõik lahendatud.

Saidafarmi omaniku Juha Särgava räägib Vladimirist:
"Volli on omal alal kõva tegija, väga professionaalne loomaarst ja lisaks ka hea suhtleja. Kui ta meile tuleb, siis käärib kohe käised üles ja hakkab tegutsema, mitte ei joo kõigepealt kohvi. Igal juhul pole ma paremat loomaarsti varem näinud."

Kuidas Sinust loomaarst sai ja kus Sa oled töötanud?

Ega ma päris täpselt ei oskagi vastata. EPAsse astudes mõtlesin rohkem liha- ja piimatehnoloogia kui tegevloomaarsti kutse peale. Aga kui ma 1983. aastal lõpetasin, läksin ikkagi Jõgevamaale Voorele tolleaegsesse Lembitu kolhoosi loomaarstiks. 1989. aastast töötan Põlvas. Kui ma tööle tulin, oli siin tööl kolm loomaarsti ja kaks vetvelskrit. Pikki aastaid töötasime siin koos Aimar Teeveri ja Riina Väärmanniga. Täna töötab siin lisaks minule veel ainult aretusühistu seemendustehnik, kes mind vabadel päevadel ka asendab.

Põlva Agrol on Eesti kõige kõrgema toodanguga kari. Kuidas see on saavutatud ja milliseid nõudeid esitab see loomaarstile? 

Põlvas on umbes 1000 lehma, keskmine toodang oli eelmisel aastal 11 300 kg piima. Eks siin on tähtis nii geneetika, söötmine, pidamine kui ka loomaarsti töö. Hea tulemuse annabki kõikide nüansside hea kooskõla. Teisest küljest aga on nii kõrgetoodangulised lehmad muutunud palju õrnemaks ? nakatuvad kergemini ja tiinestumisega on probleeme. Viimastel aastatel on sagedamini esinenud ka libediku paigaltnihkumisi. Muidugi võib olla, et seda haigust osatakse lihtsalt paremini diagnoosida. Koos Kalmer Kalmusega oleme mitmeid libediku paigaldamise operatsioone teinud.

Mida koostöö Maaülikooliga Sulle annab?

Ikka tarkust ja teadmisi. Mina ei häbene nõu küsida ja ülikooli loomaarstid on alati valmis nõu ja jõuga appi tulema. Mina õpin nii uusi ravivõtteid, ülikoolile on Põlva Agro aga heaks praktikabaasiks, kuna meil on palju loomi, kellel võib olla erinevaid tõbesid.

Sinu töömahtude juures on kindlasti oluline ka ravimite valik, millega sa töötad. Mille põhjal ravimeid valid?

Üldiselt olen ma ravimite valikul pigem konservatiiv. Pean ise kõik ära katsetama, müügimeeste juttu ma muidu ei usu. Ravimite valikul on kõigepealt oluline piima- ja lihakeeluaeg ? ka üks päev loeb, sest kui sul on üks lehm ravil, siis läheb tema piim raisku, aga kümne ravil oleva lehma kohta tuleb kaotatud summa juba päris suur. Samuti on tähtis doosi suurus, süstimisintervall ja toimivus. Ühedoosilised uued antibiootikumid on töö palju kergemaks muutnud.

Sina olid Eestis üks esimesi, kes hakkas kasutama nisasulgurit Orbeseali. Kas oled tulemustega rahul?

Esimesed kogemused sain juba 2004. aastal, kogu karjal kasutame seda alates 2006. aasta algusest. Ainult need lehmad, kes annavad kinnijätmisel üle 25 liitri piima päevas, jätame kinni ilma Orbesealita. Tavaline praktika on see, et madala rakuarvuga lehmad jätamegi kinni ainult Orbesealiga, kõrgema rakuarvuga lehmadel kasutame ka kinnisperioodi intramammaari, tavaliselt Orbenini. Arvan, et just seetõttu on meil laktatsiooni alguses varasemast vähem mastiite.

Kui kummikud välja valitud, põikab Indrek korraks ka ehituspoest läbi, sest laepaigalduseks on kruvisid vaja. Edasi viib tee Indreku kodutallu Puskarus, kust on pärit tema emapoolne suguvõsa. Üle saja aasta vana maja on põhjalikult ümber ehitatud ja sellest ei puudu kaasaegsed mugavused. Siiski on mõni töö alati pooleli. Hetkel ongi käsil köögi remont, mille tarvis kruvisid otsisime. Kodus peab Indrek tavaliselt ka oma lõunapausid. Kohvi ja võileibade kõrvale toob Indrek kasvuhoonest kaks põrakat lihatomatit.

Milline Su päev tavaliselt välja näeb?

Tõusen kuus-pool seitse. Siis joon pikalt kohvi, sest hommikuti ei meeldi mulle tormata. Kaheksaks lähen tööle ja käin kõik laudad läbi ning vaatan, mida lüpsjad on ravivihikutesse kirjutanud ja teen ära pakilised tööd. Lõunat söön tavaliselt kodus. Pärastlõunaks lähen Põlva lautadesse tagasi, selleks ajaks on arvuti abiga leitud ka need lehmad, kelle piimatoodang on alla läinud ja kel tõenäoliselt midagi viga on. Enne kojuminekut käin veel läbi ka 500-pealisest Kaska-Luiga talust, sest ka need loomad on minu hoole all. Nii venibki mu tööpäev vahel 10-12-tunniseks.

Lõunapaus saab läbi ja Indrek kiirustab tagasi Põlvasse, teel lillepoodi sisse põigates, et kolleegile sünnipäevaks roos osta. Edasi tuhiseme Mammaste kontorisse, et viia ära arved ja saata faksiga ravimifirmadele kinnitatud tellimislehed.

Mida Su pere teeb?

Abikaasa Ene on praegu kodune. Vanem tütar Laura õpib Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maali erialal ja noorem tütar Ann Põlva ühisgümnaasiumi 11. klassis.

Kas Sa hobideks ka aega leiad?

Erilisi hobisid mul pole. Metsas meeldib käia ja vahel paadiga järvel, kuigi eriline kalamees ma pole. See on tõeline puhkus. Koos abikaasaga oleme reisinud Kreekas ja Tuneesias. Sel suvel puhkasime Leedus Palangas. Igal aastal oleme terve perega Pärnus suvitanud.

Kell on juba neli pärastlõunal, kui Indrek mind uue külmlauda juurde jäetud auto juurde viib. Tema tõttab oma õhtusele laudaringile, mina sõidan Tartusse tagasi tundega, et olen veetnud ühe õpetliku ja toreda päeva.

Miks Sinust loomaarst sai?

Tundsin juba lapsena seletamatut tõmmet loomade poole. Tänu vanematele oli mul võimalus neid ka hulgaliselt omada. Juba kolmandas klassis kirjutasin ühes kirjandis, et tahan saada loomaarstiks. Kuigi meie suguvõsas ega ka tuttavate hulgas loomaarste polnud, oli see minu kindel plaan, mille ma ka ellu viisin!

Mis aastal ja kellega koos Sa EPA lõpetasid?

Lõpetasin 1992. aastal koos paljude tänaste tuntud loomaarstidega nagu Katrin Alekand, Tiit Siiboja, Hendrik Kuusk, Arvo Soomets jt. Elasin kogu ülikooli aja ühikas ja meil oli väga lõbus, sest olime ainuke tüdrukute tuba terve Bettoni koridori peal. Need olid tõesti Elu Parimad Aastad!

Kuidas Sinu tööelu algas?

Kui ma pärast lõpetamist kodukanti Märjamaale tagasi tulin, olid siin juba esimesed suuremad talud tekkinud. Siinkandis olid viletsad majandid ja kõigis oli loomaarst olemas. Leidsin, et kõige õigem on omal käel tööle hakata. Olin siinkandis üks esimesi, kes erapraksise avas. Algus oli muidugi raske - olin noor ja kogenematu ning usaldust minu kui arsti suhtes polnud veel tekkinud. Lisaks kasutasid majandite arstid tööandjate ravimeid, transporti ja ka tööaega. Mina pidin kõik ise muretsema ja seetõttu ka töö eest õiget hinda küsima. Seega oli minu teenus võrreldes teiste arstidega tunduvalt kallim.

Kuna suurloomi kõigile ravida ei jätkunud, alustasin kohe ka väikeloomade vastuvõtuga. Algul töötasin enda korteris, 1996. aastal õnnestus osta väga viletsas olukorras vana Sipa lasteaia hoone, kus tegutsen praeguseni. Olen praeguseks kogu hoone renoveerinud ja enamus siseruumidest on loomakliinikuks ümber ehitatud.

Kui suur on Sinu praksis praegu?

Minu teeninduspiirkonda jääb ca 2500 lüpsilehma ja samapalju noorkarja. Suuremad farmid on Orgita Põld ja Kärneri-Jõe talu. Lisaks on mitmed siinkandi hobusekasvatajad minu kliendid. Ka mu enda kuus hobust vajavad vahel ülevaatust. Kliinik on avatud viis päeva nädalas kella 9-st 14-ni. Tegelikult olen kliinikus tavaliselt ka õhtul kaheksast kümneni. Minu tuttavad teavad seda ja paljud eelistavad just pärast tööd oma loomaga siin käia.

Kas peamise sissetuleku annab suur- või väikeloomapraksis?

Peamiselt ikka suurloom. Suhe on 70/30 suurlooma kasuks.

Milline näeb välja Sinu tavaline päev?

Kuna mu teeninduspiirkond on suur, siis päevas sõidan maha ca 300 km. See on aeg läbi mõelda raviskeemid ja telefoni teel asju ajada. Tavaliselt lahkun kodust kell 7.30 ja teen esimese lauda-ringi. Vahepeal töötan kliinikus ja kahest neljani on aeg mulle endale. Siis jõuan kodus toimetada ja pärastlõunal olen jälle farmides. Mulle meeldib seemendada ja nii teen ka seda tööd; aastas seemendan 1200-1300 lehma.

Kuidas Sul nii laialdase praksise korral vabu päevi ja puhkust õnnestub saada?

Üheksa aastat töötasime koos Katrin Afanasjeviga, siis oli vabade päevade võtmine muidugi lihtsam. Praegu asendavad mind vajadusel Allan Mõttus ja Raul Velleste. Kliinikus on mul abiliseks Väimela vetvelskri haridusega Ruth Rahuoja, kes on väga tubli ja saab paljude asjadega iseseisvalt hakkama. Praegu just otsin enda kõrvale teist suurloomaarsti, kes aitaks selle poolega paremini toime tulla.

Kasutad palju Pfizeri ravimeid. Miks?

Paljudega neist on mul pikaajalised head kogemused. Näiteks jätan kõik lehmad kinni Orbeniniga. Ka loomakasvatajatel on sellesse preparaati usku ja nad lausa nõuavad seda. Rimadyl on asendamatu operatsioonijärgses analgeesias. Veistel kasutan kõhulahtisuse, emaka- ja liigesepõletike korral ikka Excenel RTUd. Kuna mul on palju tööd, eeldab see, et kasutan tõhusaid ja vähem tööd nõudvaid ravimeid.

Kas inimeste suhtumine loomapidamisse on Sinu 16 praktika-aasta jooksul palju muutunud?

Jah. Tänapäeval ei pea inimesi enam sundima, et nad oma loomi laseksid ravida. Inimesed on palju hoolivamaks muutunud ka põllumajandusloomade vastu, rääkimata siis lemmikloomadest. Mulle teeb rõõmu, kui saan loomi aidata ja nad terveks ravida.

Naljakamad juhtumid Sinu praksises?

Neid on päris palju olnud, vahel mõtlen, et tuleks neid hakata üles kirjutama. Üks naljakamaid juhtus veel minu praksise algul. Läksin väljakutse peale lauta, kus üks lehm maas oli. Mehed juba ootasid loomaarsti, et abiks olla. Mina läksin lehma juurde ja üritasin teda üles togida, mille peale üks neist pahaselt lausus, et ootame ikka loomaarsti ka ära!

Mida Sulle vabal ajal meeldib teha?

Vaba aeg kulub peamiselt hobustele ja koertele. Mu 16-aastane tütar Kertu kuulub ratsutamises Eesti juunioride koondisesse. Seepärast veedan paljud nädalavahetused ratsavõistlustel Eestis, Soomes ja Leedus. Ise ratsutan ka hobi korras. Mulle meeldib piki siledat põldu kihutada, nii et hing lahti läheb. Mul on kaks saksa lambakoera, kellega käin kuulekus- ja kaitsekoolitustel.

Üks ammune rahulikumat laadi hobi on mul veel, nimelt akvaristika. Hetkel on mul hooldada kolm päris suurt akvaariumit. Kui hobused ja koerad on võistlustel adrenaliini kõrgele tõstnud, siis on rahustav ja lõõgastav õhtul jälgida suurte kireahvenate tegemisi.

Kuidas Sinust loomaarst sai?

Lapsepõlves mul küll sellist plaani polnud. Mina tahtsin hoopis aednikuks hakata. Mulle meeldib käsipidi mullas olla. Aga siis juhtus nii, et ma ei saanud Räpinasse sisse ja läksin hoopis Väimelasse veterinaarvelskriks õppima. Pärast Väimela lõpetamist kutsuti meid koos Ülle Aotähega velskriteks tollasesse Gagarini-nimelisse Näidissovhoosi. Kutsujaks oli Ekseko peaveterinaararst Valev Parts. Tema oli meile väga suureks eeskujuks ja ka toetajaks ? ta oli tõeline loomaarst.

Koos Üllega töötasin Eksekos kuni 2006. a detsembrini. Tema on ka minu tõeline ja ainuke sõbranna, meie saatused on seotud ja meil on nii palju ühist. Mina lõpetasin EPA veterinaarteaduskonna 1980, tema 1983. aastal.

Nii et kogu elu olen Eksekos töötanud ja 2001. aastal sai minust peaveterinaar.

Mis on Balti- ja põhjamaade suurimas seakombinaadis töötamise juures erilist?

Vastutus on väga suur! Kui nii palju loomi koos elab, siis tuleb olla eriti tähelepanelik. Mina tegelen peamiselt põrsakasvatusega. Kõik peab olema süsteemis. Toimiv nädalane rutiin on välja töötatud ja selle vastu ei saa eksida. Kõik veterinaarsed menetlused peavad olema täpselt fikseeritud. Minul on lisaks arvutile kõik andmed ka paberil olemas.

Teine suur oht on muidugi nakkushaigused. Kelluke peab kogu aeg peas helisema! Sanitaareeskirjadest on Eksekos alati rangelt kinni peetud. Seda enam praegu, kui piirid on lahti ja sisse võib tuua millise haiguse tahes.

Eksekol on juba aastaid keskkonna-kvaliteedijuhtimissüsteem EN ISO 14000: 1996, EN ISO 9001: 2000 ja töötervishoiu- ja tööohutuse juhtimissüsteem OHSAS 18001: 1999. Nii suur ettevõte saabki ainult sel viisil toimida.

Kuidas loomad ennast nii suures karjas tunnevad?

See on küll õige, et igale loomale ei jõua individuaalselt läheneda. Meil on 10 000 emist ja aastas sünnib 260 000 põrsast. Sea juurde ei tohi minna vihaselt ja närviliselt, siga tunneb emotsiooni kohe ära. Samas on ka nii, et kui sul on paha tuju ja sa põrsa sülle võtad, siis on kohe kõik paha meelest läinud. Põrsas on hea stressimaandaja!

Kuidas Sa ennast erialaselt täiendad?

Tänapäeval on selleks väga suured võimalused. Meie juhtkond toetab igati täiendõpet. Kohapeal on meid harimas käinud nii Soome, Taani kui Hollandi veterinaarid ja seakasvatajad. On käidud seal seakasvatust õppimas. Juhtkonnale tehakse veel muid koolitusi ka, näiteks stressist ja sellega toimetulekust. Maaülikooliga on meil tihedad sidemed. Kui hätta jään, saab alati dr. Jalakaltvõi dr. Alaotsalt nõu küsida. Palju on mind aidanud ka dr. Lindjärv. Näiteks ei õpetatud meile üldse sigade sünnitusabi, kuid praegu on see probleemiks, kuna pesakonnad on nii suured ja paratamatult tuleb anda sünnitusabi.

Kuigi noori loomaarste on suurloomade praksisesse vähe peale tulemas, on meil ikka igal aastal 4-5 noort toredat praktikanti olnud. Sellest on kahju, et Väimela kooli enam pole ? velsker saaks palju tööd ära teha ja neist oleks arstidele suur abi.

Kuidas Sinu perel läheb?

Minu abikaasa Priit on TPI-haridusega elektriinsener ja töötab Elektrivõrgus. Tütar Mall lõpetas Viljandi Maagümnaasiumi kuldmedaliga ja nüüd on Tartus teise kursuse arstitudeng. Tõest väga tubli noor inimene! Meil on lisaks korterile Viiratsis ka maakodu, kus ma saan oma aianduskirge rahuldada. Ühel aastal kasvas mul nii palju kõrvitsaid, et Viiratsi inimesed juba peaaegu kartsid mind, et jälle surun neile mõne kõrvitsa sülle!

Mida vabal ajal teed?

Laulan Saarepeedi valla naisansamblis Rukkilill. Vahel laulan töö juures sigadele ka, see neile meeldib. Reisimas olen käinud Ahvenamaal ja Norras. Linnad mind eriti ei tõmba, aga Norramaa loodus jättis kustumatu mulje ? sinna ma läheks veel. Veel olen käinud Ungaris ja Venemaal Musta mere ääres, kus olen puhanud päris mitu korda. Tegelikult piisab mulle täiesti ka Eestimaast. Ilusamat paika kui Võrumaa, kus mu isa ja ema elavad ja kust ma ise pärit olen, ma ei tea. See ei tähenda seda, et Viljandimaa ilus ei ole, on kohe väga ilus, aga mu süda on siiski Võrumaal.

Ilmar tuli Estonia kolhoosi tööle 1978. aastal. Enne seda töötas ta 2 aastat Vasalemma sovhoosis Harjumaal. Kuna Estonia palk oli kaks korda kõrgem ja pakuti ka 3-toalist korterit Oisu keskusesse, polnud pikalt mõtlemist.

Paul sidus end Estoniaga 1986. aastal pärast aastast töötamist Kaarepere Metsakatsejaamas.

Kuidas "vene ajal" loomaarstitöö käis?

IS: " Tööd sai siis roppu moodi tehtud. Tol ajal ei tohtinud ju ükski loom ära surra, kõik tuli lihaks teha. Kõige rohkem on meeles need lõputud hädatapud ja lihavedu. Kõike pidi loomaarst ise tegema. Praegu on asi väga normaalne, sest iga hädatapp ikka inimtoiduks kõlbulik pole. Päris koledad aastad olid."

PO: "Kui loom oli hukkunud, tuli süüdlane välja selgitada ja akt koostada, nii et iga lõpnud looma kohta oli vaja pakk pabereid täita, kuna rahvamajandusele oli suur kahju tekitatud."

Kas selle kõrvalt ravitööks ka aega jäi?

IS: "Jah, loomi sai ikka arstitud ka. Siis olid kõik protsessid palju aeglasemad: lehmade ainevahetus ja ka haiguskulg. Toodangud olid ka väiksemad. Praegu on Estonia keskmine 8,3 tonni aastas, tollal 4,8 tonni (1980 a).
Emakaravi oli siis palju ebamugavam teha. Apteegis olid küll kummikindad, kuid need murdusid kohe katki ja kõik päramiste peetused ja tiinuse katsumised tuli ikka paljakäsi teha. Pärast käed mädanesid ja haisesid mitu päeva."

PO: "Eks ikka teadmisi on ka juurde tulnud. 90ndate alguses hakkas tänu välismaa konsulentidele levima arusaam, et mida vähem emakat torgid, seda parem on. Inimene viib ikka käega rohkem saasta sisse kui head teeb. Seepärast on parem päramised rahule jätta ja konservatiivse ravi kasuks otsustada.

IS: "Sellega pole aga talitajad ja brigadirid üldse rahul, sest nemad on ikka vana küljes kinni. Käivad ja kurdavad, et mingit ravi ei tehta."

PO: "Tänapäeva ravimid on pikema toimeajaga. See on väga palju tööd kergemaks teinud. Penitsilliini ja streptomütsiini tuli kaks korda päevas süstida, uuemaid suspensioone kord päevas. Nüüd on antibiootikume, mida tuleb üle viie päeva manustada. See on suur aja kokkuhoid."

Kas haigused ise on 20 aasta jooksul palju muutunud?

IS: "Praegu on väga palju libediku paigaltnihkumisi, mida 80ndatel ei diagnoositud. Tol ajal oli rohkem probleeme naeltega võrkmikus, neid sai magnetsondiga välja võetud. Teadsime muidugi, et libedik on olemas, kuid probleeme see ei tekitanud."

PO: "See on ka puhtalt söötmis-pidamislik haigus. Praegu on mikseris läbijahvatatud silo nagu mannapuder. Sellest tuleneb vatsa töö aeglustumine ja lõpuks see enam ei tööta korralikult. Oleks vaja, et lehmad saaksid juurde head heina."

Kas mõned haigused on nende aastate jooksul ka ära kadunud?

IS: "Vanasti söödeti lehmadele palju kartulit. Siis oli pidevalt söögitoru ummistusi. Nüüd enam kartulit ei söödeta ja ummistusi ka pole."

PO: "Leukoos on samuti kadunud. Vanasti tähendas see lõputut vereproovide võtmist. Praegu võtame verd vajadusel sabaveenist, see on oluliselt lihtsam töö."

Kui kaua lehmad keskmiselt karjas on?

IS: "Varem hoiti lehma karjas kümme aastat, praegu on keskmine alla viie aasta. Kui piimatoodang langeb 15 liitrini, siis paistavad lehmale juba väravapostid. Kui lehmad annavad 50 liitrit piima päevas, siis on see ju tegelikult meeletu kogus, viis pange piima!"

Kuidas töötajad nende aastate jooksul muutunud on?

PO: "Vastutustundetumateks ja lohakamateks."

IS: "Suurtes gruppides on inimesed kitsamalt spetsialiseerunud, teevad oma rida ja ülejäänu pole nende asi. Inimesi ei saa muidugi eriti süüdistada, sest süsteem ongi niimoodi üles ehitatud. Marrandi ajal oli nii, et igal kuu võisid saada palgale lisaks 10% preemiat, igas kvartalis võisid saada 20% kvartalipalgast, aastapreemiaks 30% aastapalgast. Kui juhatusel oli töötajale pretensioone, jäi viimane ilma oma kuupreemiast, 1/3 kvartalipreemiast ja ¼ aastapreemiast. See tähendas nii suurt kadu, et kõik olid valmis korralikult tööd tegema. Kui keegi tuli vanale Marrandile kaebama, et miks ta preemia ära on võtnud, sai ta vastuseks, et midagi pole ära võetud, preemiat pole lihtsalt makstud. See mõjus kõigile. Kuna Marrandi oli õiglane inimene, siis suurt vimma sellest ei sündinud. Praegu ei ole lihtinimest kuidagi võimalik mõjutada paremini töötama."

Millised on suures majandis töötamise plussid ja miinused?

PO: "Leivatükk on küll õhuke, aga ta on sul kogu aeg olemas."

IS: "Hea on see, et kui on koolitused või sõidud, siis saab rahuliku südamega ära minna, teine teeb sinu tööd ka. Valvekordi on harvem, mitte üle nädala, nagu varem oli. Teiseks, kui on rohkem loomi, siis on probleemid mitmekesisemad ja selles mõttes huvitavam. Teeme tihedat koostööd Maaülikooliga, kus saab uuemaid ravivõtteid katsetada. See muudab töö huvitavamaks."

Kas Estoniasse on alati tahetud ka praktikale tulla?

PO: "Ega praegu need praktikad nii pikad enam polegi. Vanasti kestsid need kaks kuud ja selle aja jooksul sai midagi selgeks ka. Meie viimane praktikant oligi tänane Dimela müügiesindaja Vallo Seera."

IS: "Üliõpilastega oli see mure, et nende küsimustele tuli osata vastata ka. Tuli selgitada teoreetilise poole seost praktikaga. Üks mu praktikante Arne Roosild räägib siiamaani, et mina tegin temast loomaarsti."

Dimela soovib Ilmarile ja Paulile jõudu ja jaksu nende raskes kuid huvitavas töös.

"Kui ma mõtlen Kalmerile, siis esmasena iseloomustaks teda kui üdini positiivset ja rõõmsameelset venda, kes alati pigistab esmapilgul pisikestena näivatest olukordadest maksimumi välja. Näiteks võib ta keset südaööd kümmelda väikese aiabasseini läppunud vees ja tunda seejuures ülimat rõõmu ja naudingut, justnagu pisikene poiss. Või saada keset volbriööd enesele täiesti juhuslikult ja ootamatult korporatsiooni "värvid peale" ja naerda ning tunda selle üle veel aastate tagantki siirast heameelt .... Need on vaid ühed pisikesed seigad, mis iseloomustavad Kalmeri tegelikku suurust." Miks Sinust loomaarst sai? Olen maapoiss ja loomad mulle lihtsalt meeldivad. Algul arvasin, et lähen loomakasvatust õppima, aga siis mu onu arvas, et võiks ikka loomaarstiks õppida ja nii jäigi.

Kes veel Sinuga ühel kursusel käisid?
Lõpetasin 1994. aastal. Meie kursuselt on sellised tublid loomaarstid nagu Garri Tralman ja Marti Lasn, minu abikaasa Piret, Katrin Mägi, Kenno Ruul ja Margot Lauer. Andku mulle andeks need, kes nimetamata jäid, aga meil oli tõesti väga tore kursus ja me käime siiamaani tihedalt läbi.

Mida pärast ülikooli tegid?
Juba viimasel kursusel kutsus Mihkel Jalakas mind kirurgia kateedrisse tööle. Kitsamaks erialaks valisin kabja- ja sõrateema, mis oli hetkel katmata. Lugesin üliõpilastele kirurgiat ja eriti veisekirurgiat, sest ma pean ennast ikka täielikuks lehma-inimeseks. Seda tööd teen siiamaani.Kui uus kliinik 2004. sügisel valmis, sai minust Suurloomakliiniku peaarst. Tööle aga hakkasin juba 2003. aasta sügisel, kui ehitus veel käis. Kahjuks ei saanud sõna sekka öelda projekteerimise juures, aga nagunii ei oleks osanud kõiki asju peensusteni ette näha. 

Mis on Sinu arvates Suurloomakliiniku peamine ülesanne Eesti veterinaarias?
Peamiselt on kogu ülikooli kliinik õppekliinik, mis on esmaseks praktikabaasiks üliõpilastele. Seoses EL nõuetega on ülikooli akrediteerimiseks vajalik anda ka praktikumidele akadeemiline taust. Varem oli ju nii, et üliõpilane saadeti suvalisse majandisse, et mine ja praktiseeri. Ka praegu on meil palju väga häid loomaarste, kuid praktikat saavad anda ainult Maaülikooliga lepinguga seotud loomaarstid.
Teine oluline funktsioon on pakkuda maastikuarstidele koostööd ja pidevalt täiendusvõimalusi. Juba praegu töötab see skeem päris hästi, et kui teeme kuskil laudas mingeid menetlusi, siis kutsume ka kohalikke arste vaatama. Nendest käikudest on välja kujunenud päris palju häid koostöid, kus suhtleme ja vahetame vastastikku kogemusi. Inimesed saavad väikesest barjäärist üle ja hakkavad tegema ka neid menetlusi, mis varem keerulised tundusid.
Algul võeti meid kui konkurente, et tuleme ja võtame töö käest ära. See ei ole absoluutselt meie eesmärk. Oleme kõige õilsamas mõttes õppekliinik ja oleme huvitatud oma kogemuste jagamisest. Meie eelis on see, et meil on 6-liikmeline meeskond, lisaks palju erialaseid raamatuid, nii et me suudame üheskoos aidata kohalikku loomaarsti. See tõstab ka loomaarsti autoriteeti, kui ta suudab keerulise juhtumi lahendada. Hea koostöö on tekkinud Andres Morozovi, Indrek Müürsepa, Priit Koppeli, Raul Velleste ja Estonia loomaarstidega. Mina ei häbene küsida, kui ma ei tea, ja ka nemad helistavad sageli ja me peame nõu, kuidas üht või teist probleemi lahenda. Selline suhtlemine võiks olla palju tihedam.
Kahjuks kipub nii olema, et loomaasrtid pöörduvad meie poole väga hilja, kui kõik oma tarkus on otsa saanud. Aga mõistagi ei suuda meie siis enam imet korda saata. Tahan rõhutada, et nii omanikud kui arstid võiksid palju julgemini meie poole pöörduda. Koostööst tõusevad palju paremad tulemused.
Kolmas oluline aspekt Suurloomakliiniku puhul on sidemed teiste loomaasrtidega üle ilma. Suudame suhteliselt kiiresti ka nende reaalset abi pakkuda. Kui meenutame suviseid kurbi sündmusi, siis suutsime Pallaadiumile päevaga Iirimaalt tippkirurgi Pieter Brahma kohale tuua. Kahjuks polnud võimalik hobust aidata.

Kliinikus on ka suurloomade statsionaar?
Võimalused on olemas, aga lehmade puhul kasutatakse seda harva, kuna lõpuks on kõik rahas kinni. Tavaliselt sõidame ikka meie kohale. Hobustega on jälle vastupidi ? püüame enamiku menetlustest kliinikus teha, kuna siin on vajalik aparatuur ja diagnostilised vahendid. Üksnes esmaabi vajavaid juhtumeid ja koolikuid ravime hobustel kohapeal. Hetkel on sees kolm hobust ja kolm lehma. Hobuseid on muidugi rohkem, aga need lihtsalt elavad siin.

Kes veel Suurloomakliinikus töötavad?
Hobustega tegelevad Ants Kavak ja Uve Sachris, internina on eelmisest sügisest tööl Kerli Raaper ja veebruari keskelt töötab lehmadega Alar Onoper. Kaks aastat oleme teinud endale reklaami kui hobusekliinik, et hobuseomanikud harjuksid siia käima. Kaks korda nädalas on hobuste vastuvõtu päev, kus vajadusel käivad ka kaks välisarsti Ben Sykes ja Olli Mäkela.

Kuhu kliinik peaks edasi arenema?
Kliinik peab olema praktikabaasiks üliõpilastele, mis tähendab tihedat koostööd tootjatega, kolleegidega, välisülikoolide ja ?kolleegidega. Kindlasti tahaksime edasi arendada maastikuarstide täiendõpet ja teadvustada, millised võimalusi kliinik pakub.

Milline näeb välja sinu tavaline päev?
Loomaarstitöös tuleb alati ette ootamatusi. Heliseb telefon ja juba peadki sõitma suvalisse Eesti punkti. Meie piirkond on terve Eesti ja sõidud on pikad. Samas on see ka väga huvitav. Kevadperioodil on mul kolm korda nädalas õppetöö. Selliseid praktilisi asju, nagu kirurgiat ja sõrahaigusi, ainult auditooriumis ei õpeta. Teen vajalikud tunnid loenguid ära ja siis edaspidi käib töö ikka laudas.

Huvitavam juhtum praktikas?
Neid on mitmeid. Nii ämbreid kui ka edulugusid. Näiteks diagnoosisin ühel loomal tugeva perikardiidi, õnneks võtsin järgmisel päeval kolleegid kaasa ja siis selgus, et oli lihtsalt kopsupõletik. Samas võin öelda, et kuri Mortellaro-haigus on Eestis 1996. aastal minu diagnoositud ja see leidis ka laboratoorselt kinnitust.

Kuidas on uute vabapidamislautade lai levik mõjutanud sõrahaigusi?
Sõrahaigused olid lõaspidamisel ja on ka nüüd, aga probleemid on teised, kuna sõrad on hoopis teises olukorras. Kõige olulisem on siin põranda kvaliteet. Õnneks on loomade värkimine täna täiesti levinud protseduur. Kui ma kümme aastat tagasi rääkisin, et loomi tuleks aastas kaks korda värkida, siis vaadati mind, et mis sa siin räägid, teame küll, et tahad ainult raha saada. Tänaseks on arusaam kardinaalselt muutunud ja probleem on teadvustatud.

Kuida suhtud biotiini lisamisse ratsiooni?
Erinevad uuringud on näidanud, et biotiin mõjub hästi sõra sarve kvaliteedile ja sarvestumisprotsessi kiirusele. Aga seda tuleks sööta pidevalt ja pikema aja jooksul, kuna sõra moodustumine on pikk protsess. Kõik sõraprobleemid on väga suure nihkega ja ka tervenemine võtab aega.

Kuidas puhkad ja millised on sinu hobid?
Olen suhteliselt püsimatu inimene, mul peab kogu aeg huvitav olema. Hobideks on puutöö ja klaasvitraazide meisterdamine. Näiteks on meie kursusel üks minu nikerdatud rändkarikas, mis antakse sellele, kes aasta jooksul millegi suurega hakkama saanud. Muusika meeldib mulle ka. Eelistan klassikalist ja raskemat tüüpi rokki, aga kuulan hea meelega ka klassikat; Bach meeldib väga. Talvel puhkame suusamäel. Oleme üritanud koos laste Ott Eriku ja Uku Villemiga iga talv mägedes suusatamas käia. Aga Eestimaal on ka nii palju avastada.
Olen väga uhke selle üle, et Ülenurmes sai mul maja valmis. Pärast ülikooli seadsin endale eesmärgi, et 40. eluaastaks peab mul olema oma kodu ja pere. Olen väga õnnelik inimene, et enmik minu unistustest on täitunud.

Miks otsustasid presidendi ametikohale kandideerida?
Missioonitundest. Kui kaob ühing, pole Eesti loomaarste maailma jaoks enam olemas. Erialaorganisatsioon tagab meie loomaarstide aktsepteerimise Euroopas. Kuuldes erinevatesse Euroopa- ja maailmaorganisatsioonidesse on meil kaudne sõnaõigus ka Brüsselis välja töötatavate seadusaktide loomes.

Kuidas suhtud väitesse, et ELÜ on vahepeal üle elanud raskeid aegu?
Mitte mingil juhul ei saa öelda, et neli aastat pole midagi tehtud. Nende nelja aasta kõige suuremaks saavutuseks pean seda, et ELÜ on nüüd majanduslikult sõltumatu nii ministeeriumist kui Veterinaar- ja toiduametist.
Saavutatust tuleb märkida EL Lemmikloomapassi projekti, mis on üks esimesi sellelaadseid EL-s. Suur töö oli Hea Veterinaarse Tava tõlkimine. Maastikuarstile ei pruugi need olulistena tunduda, kuid see oli tuleviku seisukohalt väga vajalik töö. Volitatud loomaarstid said seadusega kooskõlas olevad halduslepingud maakonna veterinaarkeskustega. Käibemaksukohuslastest volitatud loomaarstid saavad nüüd oma arvetele lisada ka käibemaksu. Esialgse lepingu alusel oli see välistatud ja nad said osutatud teenuste eest vähem raha kui teised kolleegid. Viimased kaks aastat on ELÜ teinud koostööd IT- firmaga Softronic, kellel on kohe valmimas vet. tarkvara programm VetiS. Samuti on toimunud iga-aastased veterinaarkonverentsid, suvepäevad ja ajakirigi on ilmunud.

Kuidas on Sinu töö presidendina alanud?
Ütlen kohe ära, et president on see, kes täidab juhatuse korraldusi, mitte vastupidi. Õnneks on meil väga tegus juhatus, kuhu kuuluvad Katrin Alekand, Ain Erkmaa, Indrek Tammemägi ja Jaan Luht. Meie ühiseks mõtteks on, et teeme ühingut neile loomaarstidele, kes soovivad loomaarstide elu paremaks muutmisel ka ise kaasa aidata. Kurtmine, et asjad on halvasti, ei aita kedagi. Kaasalöömise all mõtleme kindlasti ka liikmemaksude tasumist, ilma milleta ükski organisatsioon toimida ei saa. Praeguse juhatuse töö põhimõtteks on, et peame kujundama parema tuleviku loomaarstide järelkasvule.

Mis on Sinu presidendiks olemise aja tähtsamad ülesanded?
Tahame hakata korraldama regulaarseid loomaarstide täiendkoolitusi. Väljatöötamisel on punktisüsteem, mille alusel hakatakse edaspidi väljastama tegevuslubasid. Pidasime vajalikuks, et tegevusloa taotlused vaatab üle nii ELÜ kui ka Eesti Väikeloomaarstide Selts (EVS). Selle aasta Veterinaarmeditsiini konverents toimub 27.-28. oktoobril. Ka järgmise aasta konverentsi aeg on paika pandud, see saab toimuma 26.-27.oktoobril 2007. Ühingu ajakiri hakkab edaspidi ilmuma kaks korda aastas. Esialgu pole küll laekunud piisavalt materjali, kuid loodame selle peatselt lahendada.
Praegu juba töötab loomaarstidele mõeldud koduleht www.vet.ee. Lisaks sellele on koostöös EVS-ga valmimas loomaomanikele mõeldud koduleht www.loomaarst.ee, kus inimesed saavad küsida professionaalset nõu.
Ühingu poolt käivad läbirääkimised mitmete kindlustusfirmadega, et saada soodsat raviveakindlustuse lepingut. Raamatumüügifirmaga Krisostomus juba kehtib 5% allahindlus ühingu liikmetele.
ELÜ suhtleb väga tihedalt ka Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudiga.

Eelmise ELÜ presidendi ajal pingestusid ühingu ja ravimihulgimüügifirmade vahelised suhted. Millise suuna võtab praegune juhatus?
Eelmise juhatuse liikmena võin öelda, et pinged ei tekkinud päevapealt, vaid vaikselt kuhjudes. Vigu tehti mõlemalt poolt. Selles ei saa süüdistada ainult presidenti, nagu meil kombeks, vaid tuleb arvestada ikka sellega, et juhatus teeb otsuseid, mida president täidab. Paul F. Mõtsküla presidendiks olemise ajal võeti vastu ka uus Ravimiseadus. Viimases oli arvestatud mitmete meiepoolsete ettepanekutega, mis tekitasid algul palju negatiivseid reaktsioone, kuid nüüd on asjad paika loksunud.

Mida soovitad praktiseerivatel loomaarstidele kui ELÜ president?
Väga tähtis on hoida loomaarsti elukutse prestiiži. Ei tohi lasta endale miinimumpalga eest järjest kohustusi selga laduda. Pean silmas just neid loomaarste, kes on majandi palgal, teevad lisaks põhitööle ka seemendust ja on samas ka farmijuhatajad.
Teine asi, mida tahaksin meie loomaarstide juures näha, on suurem omavaheline koostöö. Oleks igati normaalne, kui näiteks ühe piirkonna arstid jagaksid nädalavahetused selliselt ära, et oleks võimalik rahulikult puhata. Sama kehtib ka puhkuste kohta. Need ajad peaksid olema möödas, kui loomaarst kõik päevad aastas 24 tundi kättesaadav pidi olema.

Lisaks juba nimetatud ametitele ja kohustustele oled Sa ka Kose Lions-klubi PP. Kas Sul jääb aega ka enda tarbeks?
Üks tark mees ütles, et vaba ajaga on nii nagu valerahaga ? kui on tarvis, siis tuleb teha. Esimesed viis tööaastat olin ka mina 24 tundi loomaarst, aga nüüd enam mitte. Sellel pole mingit mõtet. Tööd tuleb osata organiseerida. Kui mõni ütleb, et ta ei tea, mida ta järgmisel nädalal teeb, siis minul on vähemalt neljaks kuuks tööplaanid paigas. Tänu sellele on mul aega olla perega, käia kalal, loodust pildistamas ja tegelda off-road-sõiduga. Kuulun off-road-teami "Dosisletalis4x4?, kellega koos võtame aastas osa vähemalt kuuest suurest võistlusest. Igal juhul püüan teha kõik, et elu oleks huvitav!

Tean, et Sa oled juba teise põlve loomaarst
Jah, minu isa Grigori Morozov lõpetas veterinaaria 1955. aastal ja tuli Simuna MTJ-i, hiljem sovhoosi loomaarstiks. Mina lõpetasin EPA 1993, kuigi tööle asusin juba pool aastat enne lõpetamist, sest isa jäi haigeks ja keegi pidi tema ameti üle võtma. Nii sai minust tollase Simuna kolhoosi veterinaar. Praegu olen Väike-Maarja valla volitatud vet-arst. Aastaid tegelesin Väike-Maarja loomakliinikus väikeloomade vastuvõtuga. Suurlooma poole pealt osutan teenust kolmes suuremas veisefarmis: Vao-Agros, JK Otsa Talus ja Kurtna farmis, lisaks väiksemad talud kokku 1800 veisega. Olen andnud puhkust Rakvere loomakliinikus, lihakombinaadi arstile ja asendanud pool aastat isegi farmijuhatajat.

Millised on Sinu töö põhimõtted?
Olen seisukohal, et maal peab loomaarstidel olema vastuvõtt s.o. kliinik, et teatud tasemel abi anda ka väikeloomadele. Teiseks peab ta oma võimalusi ja teadmisi mitte üle hinnates suunama vajadusel looma edasi linnakliinikusse. Eri loomaliikide ravimisel on põhimõttelisi erinevusi, aga ka kokkulangemisi. Ohtlik on langeda rutiini. Näiteks veiste puhul on kasutusel võibolla ainult kümmekond erinevat tüüp-raviskeemi. Minul on tulnud abi anda ka toksikoosis jaanalinnule, kellele ma kaks päeva järjest  veeniinfusiooni tegin. Siis sai internetis enne otsitud ja kolleegide käest küsitud, et mis loom see jaanalind üldse on.Olen veendunud veterinaarvelskrite elukutse vajalikkuses. Mul on igas farmis abiline, keda võin usaldada. Näiteks Vao Agros on väga tubli velsker-seemendaja Kaja Pentjärv. Loomaarst ei pea ise kõiki ravimeid manustama, isegi diagnoos on ju tihti ilmselge ja veterinaarvelsker saab alustada kohe looma ravimist. Loomaarsti on vaja raskemate juhtude lahendamiseks, ravistrateegia ja -skeemide väljatöötamiseks, samuti peaks loomaarst oskama näha probleemide põhjusi, neid analüüsima ja loomaomanikule selgitama. Loomaarst, kes ainult süstib, määrib ja seemendab, ei jõua enam end erialaselt täiendada ja mandub. Mina olen FIE 1996. aastast. Mul on kahju neist loomaarstidest, kes on suurtes farmides palgatöölised. Neil on tihti vähe õigusi, kuid palju kohustusi. Selles suhtes olen mina õnnelikumas seisus.

Milline näeb välja Sinu tavaline päev?
Tavaline päev algab sellest, et viin lapse lasteaeda, siis väljakutsed ja tõendite andmine. Lõunaajal on mul pikem paus ja siis kella neljast, kui farmides lüps algab ja haigeid loomi märgatakse, on telefon punane. Vahepeal toon lapse lasteaiast ära ja siis tagasi tööle. Tegelikult mind häirib selline töögraafik, aga väljakutsele peab ju minema. Koju jõuan sageli kümne paiku.

Mis on Sinu arvates viie aasta pärast veterinaarias muutunud?
Arvan, et praegune volitatud loomaarstide arv väheneb. Veiste tuberkuloosi ja leukoosi uuringute mahud vähenevad ning enamik vet-tõenditest kaovad. Ei usu, et praksise poole pealt midagi väga muutuks, sest väikefarmid on juba kadunud. Seoses sellega kuuleb omanikelt ka hoopis vähem aitäh-sõna, sest suurfarmides oled sa teenuse pakkuja, mitte abi andja. Küll aga tekib juurde nn. huvi-ja eriloomapidajaid: jaanalinnud, ponid, minisead jne. Loodan, et mu uus kliinik on selleks ajaks edukalt käima saadud.
Loodan, et viie aasta pärast on Eestis arenenud asendusarstide süsteem ja Maaülikool tegeleb ka vet-velskrite ettevalmistuse ja täiendõppega.
Viimastel aastatel on lehmade söötmine tohutult muutunud. Miksersööt on iseenesest väga hea asi, kuid väga palju antakse igasuguseid lisandeid: pärmi, rasva, soodat jne.
Seostan sellega seedehäireid, atsidoosi, libediku haavandeid ja- nihkumisi. Kalmer Kalmuse abiga õppisin traditsioonilise operatsiooni ära ja Raul Velleste õpetas telefoni teel "keeramismeetodit?. Nüüd olen edasi teisi tohtreid õpetanud.
Palju abi on ka Pharmaleti Combi- ja söepastast. Ajad ühe sisse ja 10-20% juhtudest on järgmiseks päevaks libedik ise paika vajunud.

Oled põhjalikult tegelenud ka veiste respiratoorsete viirushaiguste probleemiga?
Ma ei olnud algul vaktsineerimise pooldaja, kuid veendusin, et muud meetodid lõpuni ei toimi. Raviga saavutasin ainult ajutisi tulemusi, kuid kui vasikad suurde karja läksid, haigestusid nad uuesti. Kahjustunud kopsudega vasikast aga ju head lüpsilehma ei saa. Kasutan vaktsiini Rispoval-3 paragripp-3 ja süntsütiaalviiruse vastu. Rinotrahheiidi vastast vaktsiini hakkame ehk kasutama tulevikus.
Arvasin algul, et viirus jääb karja ringlema ja tekib loomulik immuunsus, kuid nelja aastaga sai selge, et ei teki. Vaktsineerida on ikka vaja.

Kas leiad aega ka harrastusteks?
Mul on Simuna lähedal väike talu, kus me suviti elame. Seal on kogu aeg midagi nokitseda. Noorema lapse allergia pärast hakkasin lüpsikitsi pidama. Tegin ka kitsejuustu. Katsetasin ja proovisin kaks aastat, kuni sain selle õige juustuteo valmis. Juustuvalmistamine on äärmiselt põnev protsess. Perega käime koos Eestis puhkamas, ka Hispaanias käisime. Enne lapse sündi oli aega rohkem, siis käisin rahvatantsus ja näiteringis ja võtsin osa kohaliku omavalitsuse tööst.

Kuidas suhtud Loomsete jäätmete käitlemise tehasesse, mis Väike-Maarjas asub?
Ma olen seal käinud. See on kohutav raiskamine, kui põletatakse merekonteinerite viisi liha, jäätist ja muid toiduaineid. See on energiat raiskav meetod, minu arust oli see tehas juba enne valmis saamist oma mõttelt iganenud.

Kuidas Sinust loomaarst sai?
Olen pärit Viljandist, kuid kuni koolini kasvasin vanaisa-vanaema juures Viljandi külje all Päril. Talumajades peeti tol ajal palju loomi. Vahel käis seal ratta ja suure portfelliga vana loomaarst, kes tundus olevat müstiline ja väga tähtis mees. Ka töötas meie talu lähedal Viljandi Näidissovhoosis legendaarne Leida Peips, kellest omal ajal palju räägiti ja majandit juhtis Harald Männik, samuti kuulus mees. Lisaks oli 70. põllumajanduses populaarne töötada. Nii astusingi 1977.aastal EPAsse ja lõpetasin 1982. aastal diplomeeritud loomaarstina.

Kuidas Sinu tööelu edasi kulges?
Pärast lõpetamist sai minust Võrtsjärve-äärse Tartu Lenini-nimelise sovhoosi vanemveterinaar. 1986. kolisime perega Rakvere kanti, kus mina hakkasin juhatama Vinni NST Viru-Jaagupi seavabrikut, mis oli tol ajal eliitlaut, mida käidi vaatamas. Juba siis olid seal Saksa firma Veda arvutid, mis reguleerisid söötmist, vedelsööt juhiti torustike abil sulgudesse ja sulgudel olid restpõrandad. Teistes farmides veeti ikka sööta kärudega laiali ja anti ämbriga ette. Kahjuks ei pidanud sigala tehnika ebaperemeheliku suhtumise tõttu kaua vastu ning puudusid ka vajalikud teadmised. Kui 90. algul suur Vinni majand ühistuteks lagunes, leidsin, et aeg on midagi omal käel ette võtta. Nii olengi 1993. aastast Vinni vallaarst, alguses patenditöötajana, siis FIEna ja 2006. aasta algusest on mul osaühing.

Millised on vallaarsti töökohustused?
Peamine on riigi poolt tellitud tuberkuloosi, brutselloosi ja leukoosi tõrje ning tõendite vormistamine. Ka on minu telefoninumber päästeametil ja ma pean olema 24 tundi kättesaadav. Näiteks sellekevadine linnugripipaanika tõi palju kõnesid. Vinni vallas on praegu umbes 4900 veist ja 13 500 siga, kelle üle ma arvestust pean. Viimastel aastatel on loomade arv hüppeliselt kasvanud, kuid jääb siiski omaaegsele Vinni NST alla. Üldine tendents on see, et erasektori osatähtsus väheneb ja suurmajandid laienevad. Palju tööd tõi juurde Väike-Maarja jäätmekäitlustehas. Selle tõttu lisandus palju väljasõite ning ajuproovide võtmist. Eelmisel aastal oli neid ligikaudu 150. Kuus tuleb välja anda 130-160 erinevat tõendit. Minu auto tagumine iste on pidevalt kõikvõimalikke kaustu täis ja sõitmist on päeva jooksul tõesti palju. Vahel tundubki, et kogu elu möödub autos.

Aga Sa teed ju ka loomaarstitööd?
Jah, käin Kadila, Piira Talu ja Viola veisefarmides ning Küti Mõisa sead on minu hoole all. Samuti teenindan ka väikest tapamaja-vorstitööstust Roelas. Minu tööajast kulub praksisele vähem kui pool. Meie vallas on kõik põllumajandusettevõtted endiselt eestlaste käes. Uusi külmlautasid pole veel ehitatud, aga ma tean, et mitmel on juba projekt valmis. Peatselt valmib Voore Mõisa 1000-kohaline külmlaut.

Mis on Sinu töös viimase kümne aasta jooksul kõige enam muutunud?
Kui vaadata vallaarsti pilguga, siis on inimeste teadlikkus ja töökultuur palju paranenud. Eriti kehtib see tapahügieeni kohta. Pabereid tuleb praegu täita tunduvalt rohkem, kui eelmise korra ajal. Tavaliselt kulub mul selleks iga kuu lõpus terve päev, kuigi jooksvad asjad on nagunii pidevalt tehtud. Praksises on kõige enam muutunud töökorraldus. Kui varem töötas ühes majandis mitu loomaarsti, valitses kambavaim ja paljud tööd sai koos ära tehtud, siis nüüd on enamasti üks loomaarst mitme majandi peale. Piirkonnad on suured ja loomaarstid puutuvad vähe üksteisega kokku. Palju abi on uutest pikatoimelistest ravimitest. Näiteks on minust saanud tõsine Draxxini fänn. Alguses kohutas hind, kuid kuna ravikuur on ainult ühe süstiga, annab see mulle suure tööaja kokkuhoiu, sest ei pea kogu aeg kohale sõitma. Lõppkokkuvõttes tuleb see isegi odavam.

Kuidas suhtub tööandja ehk riik vallaarstidesse?
Eestis on ligikaudu 200 vallaarsti. Oleme lepingulised töötajad, kellesse suhtutakse ükskõikselt. Kõik kaitsevahendid peavad meil endal olema, igapäevased töövahendid prof-töödeks annab riik. Õnneks on need on ajapikku kaasaegsemaks muutunud.

Sul on väga ilus kodu. Kui kaua te siin juba elate?
Maja sai valmis umbes kümme aastat tagasi. Selle koha leidsin ma siis, kui ma veel Vinni NST töötasin. Piira osakonna laudas käies jäi põldude keskel silma üks saareke, mida ei haritud, sest see oli kõrgem ja kivine. Taimestik oli nagu puisniidus ? suured tammed, nende all sarapuupõõsad ja väga palju aasalilli, isegi kaunist kuldkinga olen leidnud. Kõige ilusam oli siis, kui kullerkupud õitsesid. Oleme ka praegu püüdnud selle paiga liigirikkust säilitada ja võimalikult looduslähedaseks jätta. Loodus on siin juba nii palju ise ära teinud, et minu osa on õige väike. (Viimane väide on vale! Toimetus)

Mida teevad Sinu pere teised liikmed?
Abikaasa Arvi oli minu kursusevend, kuid ei tööta õpitud erialal. Praegu töötab ta Eesti-Saksa koostööprojektis Tuletorn, mis aitab saksa raskestikasvatatavate laste tagasipöördumist normaalsesse ellu. Need noorukid elavad Eesti peredes nagu kasulapsed ja peavad kõikidest pere tegemistest osa võtma. Meie juures on elanud kaks saksa poissi, üks aasta ja teine poolteist aastat. Esimesed paar kuud on neil loomulikult raske kohaneda, aga edaspidi läheb järjest paremini. Vanem tütar Sigrid on biofüüsik ning töötab Tartu Onkoloogiahaiglas ja Maarjamõisas, teine tütar Birgit on majandusharidusega ning tööl Tallinna Maksuametis. Mõlemal tütrel on juba oma pereelu.

Millega Sulle peale aianduse veel meeldib vabal ajal tegeleda?
Vaba aega on loomulikult vähe. Sel hooajal tuleb mul sõna sekka öelda ka valla arengus volikogu majanduskomisjoni liikmena. Hoian ennast sellega vormis, et käin nädalas kaks korda joogas ja talvel ujumas. Varem tegin ka rahvatantsu, kuid kes ikka tahab tantsida paarilisega, kes vahepeal tõttab lehma ravima! Olen seadnud endale eesmärgiks aastas vähemalt ühel reisil käia. Seni toimunud reisidest on kõige vapustavama mulje jätnud Hiina. Seal on nii kardinaalselt teine elu, et tundub, nagu seisaksid pea peal. Palju olen reisinud koos Aretusühistuga, sest peab ju teadma, mis mujal maailmas loomakasvatuses toimub. Lõpetuseks ütleb Merike, et ta pole oma eriala valikut kunagi kahetsenud: "Naudin oma tööd ja mind ümbritsevaid inimesi. Mulle on alati tundunud, et olla ainult oma eriala edukas ja tunnustatud, on inimeselt liiga vähe nõutud. Mina tahan olla ka lihtsalt hea inimene!?

Meie Dimelas oleme veendunud, et kõik seda on Merike juba saavutanud!
Täname ja palju jõudu!

Saaremaa tüdruk Laine tuli 1984. aastal Tartusse, et siin loomaarstiks õppida ja siis kodusaarele tagasi minna ning hakata loomi ravima. Tema soov on täitunud. Täna on ta Eesti ühe suurema seakasvatusfarmide grupi loomaarst, mis kuulub Valjala Söödatehasele. Rohkem kui 25 000 seast on tema hoole all ca 18 000. Hindu Laine, nagu kohalikud teda talu järgi kutsuvad, sõidab iga päev tema hoole alla olevate farmide vahet ja teeb oma igapäevatööd.

Ajame Lainega ühel külmal jaanuari pärastlõunal juttu Valjala sigala koduses köögis. Päevane vahetus on just koju läinud, kohale on jäänud ainult farmi juhataja Aina Salu ja jutuajamise käigus astuvad sealt läbi ka mõlema tööhullust naise abikaasad, et vaadata, kas ja kuna täna koju minnakse. Kogu jutt käib mõnusas saare murdes, nii et palun otseses kõnes kõik "õ?-d "ö?-deks lugeda.

Kuidas Su tööelu on kulgenud?
Ülikooli läksin õppima Orissaare kolhoosi stipendiaadina ja tagasi tulles hakkasingi seal tööle. Pärast majandi lagunemist töötasin mitu aastat Mati Viljastejuures Orvetis. Orissaares oli meil väike kliinik ja tegime ka väljasõite suurloomade juurde. Kui loomi maal järjest vähemaks jäi ja FIE-na enam ära ei elanud, leidsin endale 2001. aastal töö Valjala Seakasvatuses.

Kas Sulle meeldib üksi või meeskonnas töötada?
Loomaarst üksinda ei hoia karja tervena. Pean väga oluliseks koostööd söödatootjate, farmijuhatajate ja ka talitajatega, et jälgida loomade paigutusi ja farmidevahelist liikumist .
Mul on sellega vedanud, et igal pool on olnud väga toredad töökaaslased. Eriti algusaastatel oli vaja kolleegide nõu ja abi, sest koolist saadud teoreetilistele teadmistele oli vaja praktilisi kogemusi lisada. Sellest ajast on eriti meelde jäänud Jäe-vana, vimkaline velsker, kellega tuli ettevaatlik olla, et ta sind haneks ei tõmbaks, kuid oli alati abiks.
Valjalas on mind palju aidanud ja toetanud juhataja Toomas Puppart. Sellest ajast, kui tema juhiks sai, on asi hakanud edenema ja minu nõuandeid ning soove võetakse arvesse. Rääkimata juba Ainast, kellega on alati hea tööasju arutada ja siis tulevad ka õiged otsused. Kui võid hea tujuga tööle minna, on see juba rohkem kui pool tööst.

Mis on suurtootmise eripärad?
Meil on kokku kaheksa sigalat ja tootmine toimub nn. three-site-tsüklis. See on nakkushaiguste tõrje seisukohalt väga oluline. Sead liiguvad erinevate vanusegruppidena kõik koos ühest osakonnast välja ja järgmisse puhtasse sisse. Nii saab katkestada nende nakkushaiguste ahela, mis levivad haiguskandjatelt vanematelt loomadelt vastuvõtlikele noorloomadele. Selle süsteemi teeneks loen ka asjaolu, et meie sigadel pole üldse leitud siseparasiite. Samas tekitab transport ja asukoha muutus iseenesest sigadele stressi. Seakasvatuses on ennetav tegevus alati tähtis, seega pöörame suurt tähelepanu desole ja puhastusele.

Milliseid ravimeid eelistad kasutada?
Ravimid valin patogeenide tundlikkuse järgi. Eriti palju lasksin tundlikkust määrata Valjalga tööle tulles, kui lautade mikrofloorad ja patogeenid olid võõrad. Palju olen kasutanud Linco-Spectin 100 Sopot. See on tõhus nii kõhulahtisuse kui ka hingamisteede haiguste korral, kuna seda on joogiveega lihtne manustada: ta ei muuda vee maitset kibedaks ega sadestu välja. Linco-Spectinil on veel see pluss, et lihakeeluaeg üldse puudub.

Millises laudas Sul kõige rohkem tööd on?
Minu hoole all on kaheksast sigalast kuus. Neljas neist teen ise kogu praktilise töö, lisaks on minu kureerida veel kaks sigalat, kus praktilise poolega tegeleb velsker Andres Aljas. Minu osa on dokumentatsioon, ravimid ja raviskeemid, vajadusel ka praktiline abi.
Oma lautadest on rohkem tegemist ikka poegimislaudas siin Valjalas. 3-5-päevaste põrsaste esmast töötlust teeme koos Ainaga. Lasksime selleks töökojas ühe söödakäru veidi ümber teha.Keskel on vahesein ja statiiv rauapudelite riputamiseks, minupoolses otsas on jalatugi, et oleks mugavam kastreerida ja laegas instrumentide tarvis. Püüame sinna pesakonna sisse, emised ühele, kuldid teisele poole ja siis mina süstin, kastreerin ja annan kõigile rauda ning nõrgematele vitamiine; samal ajal lõikab Aina sabad ja tätoveerib. See töö läheb meil nii lausa lennates!

Vahepeal käib Laine Valjalas massaažis ära ja siis saame Ainaga omapead juttu ajada. Kui küsime, mida tema Lainest arvab, siis saame kuulda, et temal on Laine kohta üksnes kiitvaid sõnu öelda. Samuti leiab ta, et Laine töökoormus on küllaltki  suur.

Kuidas Su tavaline päev välja näeb?
Kui poegKarli mind varem üles ei aja, siis seitsme paiku. Praegu on lehm kinni, siis toimetab mees loomad, muidu on lüpsmine minu esimeseks tööks. Nii saan hommikul pisut kauem poisiga olla. Kuna õde Linda on praegu pisipojaga kodus, jääb ta kogu päevaks kodu ja ka meie poissi hoidma. Mõnikord tahaks poiss veel süles olla ja hakkab nutma, kui ära lähen. Siis on endal kole kurb tunne. Poole üheksaks saadan Aivo tööle ja sõidan ise lauta. Enamasti tulengi kõigepealt Valjalga. Meil on aastate jooksul oma rutiin välja kujunenud, mida igal nädalapäeval teeme. Esmaspäeviti näiteks on emiste ussitõrje ja vaktsineerimise päev. Enamasti iga päev kastreerin ja vaktsineerin põrsaid.Paaril korral nädalas tuleb arvutitööd teha ja aruandeid täita. Koju enamasti enne seitset?kaheksat ei jõua .Kui läheb hiljemaks, teeb õhtused laudatööd Linda. Õnneks on õde või vennanaine Piret, kes praegu oma lastega samuti meie talus elab,selleks ajaks söögi valmis teinud ja maja soojaks kütnud. Muidu ei saaks ma nii pikki päevi endale lubada. Õhtul jõuab veel pojaga veidi mängida ja mõnikord ka lugeda. Viimasel ajal loen palju just erialast kirjandust.

Aga kuhu mahuvad hobid?
Minu kodune loomapidamine käib nii enam-vähem hobi korras. Mul on 12-aastane dzöörs, taani maatõugu lehm, kes on nii vaikse häälega, et lapsed ütlevad, et lehm sosistab. Piima annab parasjagu meie perele. See on ütlemata terve ja looduslik tõug, tahab alati väljas poegida. Ükskord murdis ennast laudast välja ja läks mere äärde roogudesse poegima. Vasika pidime hobuse seljas koju tooma, teisiti ei pääsenud ligi.
Hobuseid on mul praegu kaks ? vana eesti tõugu mära Lella ja tema pooleteistaastane sälg Arell. Kokku on tal olnud neli varssa ja praegugi on ta tiine. Varsad olen kõik ise suureks kasvatanud, ratsastanud ja siis maha müünud. Eesti tõugu hobune on nii eestlase moodi ? kui vähegi saab, siis viilib, aga muidu on hästi sõbralik ja rahulik. Kass ja kolm koera on kõik ise tulnud, aga ega loomi saa ju ära ajada, kui nad juba sinu juures on. Enne poja sündi käisin ka Orissaares segakooris laulmas, loodan sinna veel tagasi minna, kui poja vanemaks saab. Praegu ei täi ta juurest nii palju eemal olla.
Mulle meeldib väga matkata ja reisida. Egiptuses tahaks ära käia. Ülikooli ajal sai käidud kõrbematkal ja ratsamatkadel Siberis, Uraalides. Nüüd ootan, et poeg veel veidi kasvaks, siis tahame kogu perega kanuumatkale minna.

Dimela soovib Lainele jätkuvat loomaõnne

Dimela käis Tiinal ja Hugol külas nende Roela lähedal Puka külas asuvas Vaino talus. Vana lagunenud majapidamise ostsid nad 1995. aastal ja sellest ajast alates on seal palju muutunud. Elumaja on korda tehtud ja kõrvale on kerkinud suur lambalaut koos küüniga. Laudas elab ligi sajapealine lihatõugu tekseli lammaste kari. "Praegu on need lambad küll ainult kulu nõudnud. Selgi aastal tõime Saksamaalt 6 utte ja ühe jäära lisaks. Tahame põhikarja veel suurendada. Lastele ütleme ikka, et see on teie kooliraha,? kommenteerib Tiina oma valget karja vaadates. Seda, et Hugo on Lambakasvatusseltsi aktiivne liige ja kaks korda võitnud Kurgjal lambapügamisvõistlused, kuuleme samuti Tiina suust; Hugo ise ainult muheleb.

Pärast ülikooli lõpetamist tulid Saaremaalt pärit Tiina ja Jõgevamaal elanud Hugo Lääne-Virumaale Vinni kanti, kus asus palju juba nõukogude ajast kuulsaid majandeid. Siin on nad loomaarsti, farmijuhataja ja tõuaretajana töötanud nii omaaegses Vinni ühismajandis kui ka praegu tegutsevates Küti Mõisas, Voore Farmis, Roela Suurtalus ja Muuga osaühingus. Lisaks on Hugo ka Laekvere vallaarst. "Sellel sügisel tundsin, et tööd on liiga palju. Seepärast olen praegu ainult Roela Suurtalus farmi juhataja ja loomaarst ning Muugal teen loomaarsti tööd,? räägib Hugo. Hetkel kulubki 80% Hugo tööajast farmi managemendile ja 20% praksisele. Loomaarsti haridus tuleb farmijuhataja töös kindlasti kasuks, kuna annab loomakasvatusest tervikliku pildi, mis võimaldab näha asju ette ja taha. Samuti on loomaarsti teadmisi rakendades kergem reageerida kõrvalekalletele farmi töös.

Loomaarstitööst rääkides on Hugo sama tasakaalukas nagu alati. Aastatega on tal välja kujunenud omad põhimõtted loomade ravimisel. "Olen enda jaoks paika pannud piiri, kuna tasub looma ravida ja kuna enam mitte. Sageli kipun aga rohkem ravima, kui tegelikult oleks kasulik. Väga palju saab ära teha profülaktikaga. Mida parem on lauda hügieen, seda vähem on loomaarstil tööd. Samuti olen seda meelt, et näiteks vitamiine võiks loomadele suu kaudu anda, selle asemel et neid süstida. Ravimite puhul pean kõige olulisemaks nende toimekust. Meelsasti kasutan pikatoimelisi ravimeid, nagu näiteks sigade ja veiste kopsuhaiguste puhul Draxxini.?

Loomaarstitöö vahel on Tiina olnud lastega viis aastat kodune, hetkel töötab ta Roela Suurtalu tõuaretajana. "Lapsi on meil neli. Kõige vanem on Kadi, kes õpib 11. klassis, Liis käib üheksandas, Mart on esimest aastat koolipoiss ja Tiitviimast aastat lasteaias. Tüdrukutele meeldib muusika. Kadi laulab ja mängib klaverit; Liis hakkas kitarri õppima. Poisid on rohkem Hugoga mestis. Nad on käinud koos isaga emakat tagasi panemas ja aju proove võtmas. Ja sporti meeldib neile mõlemale teha nagu Hugolegi,? on Tiina oma laste üle uhke.

Puka küla pole väljasurnud ääremaa. Kõigis kolmeteistkümnes majas on elanikud; ühiselt peetakse jaanipäevi ja teisi pidusid. Traditsiooniks on saanud, et juubilari akna all käiakse öösel kell 12 laulmas. "Meie naabritädi on nagu teine vanaema, kes on alati hea meelega nõus koduvalvuriks tulema, kui kuhugi kaugemale ära sõidame. Kui lapsed väiksemad olid, ajas ta meid Hugoga kohe sundkorras Roelasse rahvatantsu,? kirjeldab Tiina külaelu. " Kui endal on hakkamist, ei piira maaelu midagi,? ütleb Tiina. "Lastele on kasvamiseks küll linna või suuremat asulat vaja, aga autoga saab ju igale poole sõita. Siin on suured metsad ja rabad ümberringi ja marju ning seeni on palju. Ainult sellest on kahju, et ujuda pole kusagil.? Kõigest on näha, et Vainode perele meeldib maaelu loomulikkus ja lähedased inimsuhted.

Kõige õnnelikumad tunnid on need, kui kogu pere saab koos olla. Eriline võlu on pühapäevahommikustel pannkookidel ja ka siis, kui kogu pere saab reisile minna. Igal suvel veedavad nad nädala Saaremaal, kus Tiina vanemad peavad Kadaka mahetalu. Reisil on käidud ka Peterburis, Rootsis ja Lätis.

Dimela soovib Tiinale ja Hugole jõudu loomaarstitöös ning lambaõnne!